Aasta on 1917 – sõda haaras maakera. Miljardid inimesed tapeti fanatismi nimel enneolematu tehnoloogia käe läbi. Ometi olid kõik varasemad julmused vaid sissejuhatuseks veelgi suuremale ja ettearvamatule katastroofile.
Kui 15. aprillil laskus sõjast räsitud taevast alla hulk tulnukaid ja avas valimatult tule nii sõdurite kui ka tsiviilisikute pihta, rappusid maailma alustalad ja inimkond seisis silmitsi oma kõige pimedama tunniga.
Sellise hirmuäratava ja ülekaaluka vaenlase vastu ei jäänud Maa rabelevatel ja kurnatud rahvastel muud üle, kui vanad vimmad kõrvale heita ja kõrvuti võidelda, kui nad tahtsid ära hoida täielikku väljasuremist – või veel hullemat. Sellegipoolest ei olnud julgusest ja ühtsusest piisav, et võistelda liigi tohutu jõuga, mis oli nii arenenud, et isegi kosmos polnud neile takistuseks.
Samal ajal töötas tunnustatud teadlane dr Brunhild Stahlmüller väsimatult koos oma assistendi Harmuth Griesgramiga eksperimentaalse lennuki koodnimega Punane Beezlebub väljatöötamise kallal. See uus leiutis, mis põhineb mitte ainult olemasoleval lennundustehnoloogial, vaid ka hiljutistelt lahinguväljadelt pärit tulnukate vrakkide fragmentidel, on võimeline nii pikaks atmosfäärilennuks kui ka sügavateks tähtedevahelisteks reisideks.
Leides, et ükski piloot poleks enam mingis – füüsilises või vaimses – seisundis, mis piloodikohta haaraks, paneb vapper doktor ise kiivri pähe ja viib Punase Beezlebubi oma neitsilennule; Verduni lahinguväljadele. Tema sihtmärk:
Malemeister, inimkonna uus, ise kroonitud kuningas. Usurpaator ja jäledus. Bensiinist ja vihkamisest toidetuna lõpeb tema Valküüria lend kas võidu või hiilgava surmaga. Ta ei teadnud veel, et Valküüria ise on vaid üks nupp päris mängija laual ja ta jälgib Brunhildi iga käiku ahnete, irvitavate silmadega...
